Aare Tammemäe: inimestele tuleb anda kindlus turvalisest majanduslikust tulevikust

Poliitikute pensioniteema diskussioonis selgus kohe, et laval on kaks selget leeri – need, kes nägid ette pensionisüsteemi radikaalset remonti ehk vabatahtlikuks muutmist ning need, kes soovisid jätkata kohustusliku pensionisüsteemiga, kuid veidi muudetud kujul. Toimunud debatist teeb ülevaate FinanceEstonia kapitaliturgude töögrupi juht ja arutelu modereerinud Aare Tammemäe.

Poliitikute pensioniteema diskussioonis selgus kohe, et laval on kaks selget leeri – need, kes nägid ette pensionisüsteemi radikaalset remonti ehk vabatahtlikuks muutmist ning need, kes soovisid jätkata kohustusliku pensionisüsteemiga, kuid veidi muudetud kujul. Toimunud debatist teeb ülevaate FinanceEstonia kapitaliturgude töögrupi juht ja arutelu modereerinud Aare Tammemäe.

Kohustusliku pensionisüsteemiga jätkamise pooldajad

Toomas Vitsut (Keskerakond), Eiki Nestor (Sotsiaaldemokraadid), Priit Alamäe (Eesti 200) ja Andres Sutt (Reformierakond) leidsid kõik, et tänane süsteem on jätkusuutlik, ent samas kinnitasid ka, et seda saab ja tuleb paremaks muuta, arvestades süsteemi loomise ajaga võrreldes oluliselt muutunud olusid.

Keskerakonna, Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Eesti 200 esindajad leidsid, et pensionisüsteemi jaoks on väga oluline see, et sinna tekiks raha juurde. Arvestades Eesti demograafilisi trende paarikümne aasta perspektiivis (vananevat elanikkonda ja sellest tulenevat kahanevat maksubaasi) tuleks leida viise suurema pensionikogumise soodustamiseks ning mitte vähendada rahva sääste teise samba kaotamise või vabatahtlikuks muutmise arvelt. Lisaks toetati mõtet võimaldada pensionikogujatele täiendavaid vabatahtlikke sissemakseid teise sambasse. Nestori, Vitsuti ja Suti esituses kõlas korduvalt tööandjapensioni idee ja selle levikut soodustava maksusoodustuse jõustamise vajadus – tööandja poolt töötaja pensionifondi tehtavate sissemaksete pealt 33%lise sotsiaalmaksumäära asemel 13%, et tuua rohkem raha pensionisüsteemi ettevõtete poolt, kes sooviksid täiendavalt motiveerida oma tööjõudu.

Andres Sutt tõi välja, et tootlust analüüsides oleks mõistlik võrrelda siinseid fonde globaalsete võlakirja- ja aktsiaindeksite tootlusega, hindamaks fondihalduri tööd, mitte võrrelda erinevatest varadest koosnevaid kohalikke fonde omavahel.  Ka lisas ta, et süsteemi tuleks liberaliseerida –  kaotada piirang, et fondi võib vahetada ainult kolm korda aastas. Seda võiks teha igal ajahetkel, et konkurents fondide vahel suureneks.

Priit Alamäe rõhutas, et igati tuleks soodustada pensionifondide vara senisest oluliselt suuremas mahus Eesti majandusse investeerimist. Selle asemel, et aastas ligi 400-500 miljonit eurot kohalike fondihaldurite poolt väljapoole paigutatakse, võiks see raha osaleda Eesti majanduskasvu ja jõukuse tekitamisel. See oleks seeläbi kasulik ka pensionikogujale. Selles küsimuses toetas teda ka Endel Oja (EKRE), kes tõi näiteks penisonifondide varade toel idee Saarema silla rajamisest.

Huvitaval kombel olid just eksperdid need, kes tõid välja selle, et riskide kontsetreerumine Eesti väikesesse majandusse oleks tegelikult ohtlik. Pensionivara investeeringud peaksid olema ikkagi hajutatud. Eelkõige Eesti Panga esindajad leidsid, et ennekõike peaks vaatama pensionikoguja huve ja sellest lähtudes valima, kas investeerida Eestisse või mitte.

Eiki Nestor resümeeris, et tema hinnangul on kõik korras, kui pensionifondid a) säilitavad kogutud vara b) teenivad positiivset tootlust c) teenivad inflatsiooni ületavat tootlust.

Pensionisüsteemi vabatahtlikuks muutmise pooldajad

Helir-Valdor Seeder (IRL) väitis, et kohustusliku teise sambaga on inimestelt ära võetud vastutus, huvi ja otsustusõigus oma pensioniraha vastu. Piiratud investeerimisvõimalused on tema hinnangul põhjendamatud ja investeerimist ei peaks vaatama vaid finantssektori keskselt. Ta tõi näiteks olukorrad, kus talumees ostab metsamaad ja müüb seda pensioniea saabudes, või kus soetatakse täiendavat kinnisvara üürimise otstarbeks. Ka väitis ta, et seitse miljardit eurot hoiustel näitab inimeste valmisolekut säästa. Mitmed osalejad oponeerisid aga, et teise samba vabatahtlikuks muutmise korral läheks enamus sellest rahast otse tarbimisse ning säästud ei ole piisavad, kasutamaks neid investeerimiseks kinnisvarasse. Samuti leiti, et säästude tase on ühiskonnas väga ebaühtlane.

Mida Seeder unustas siiski täpsemalt selgitamast on see, et enamus pensionikogujaid ei suuda osta metsa või soetada kinnisvara (ka laenuga) ning igakuine 20-60 eurone (näitena toodud) pensionikoguja sääst saab jõuda reaalsesse majandusse vaid läbi finantsinvesteeringu (fondiosak, aktsia, võlakiri). Ehk et finantssektor on reaalmajandust teenindav sektor ning investeerimise seisukohalt ei saa öelda, et finantssektor on „halb“ ja „reaalne majandus (i.e. mets)“ hea. Teiseks, pensionisüsteemi teise samba säästude näol on paljude inimeste jaoks tegemist ainsa finantsvaraga. Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu järgi on muud finantsvara peale pangahoiuste heal juhul veerandil leibkondadest. Finantsvara mediaan (koos pangahoiustega) on sama uuringu järgi vaid 2 000 eurot.

Endel Oja hinnangul on esmalt oluline likvideerida olukord, kus töötavalt pensionärilt raha ära võetakse. Oja nentis, et EKRE ja Isamaa on justkui ühel pool klaasseina ja ülejäänud debatis osalenud teisel pool. Ta tegi üsna konkreetse avalduse, et hoolimata Eesti karmidest demograafilistest trendidest ei ole vaja pensionisüsteemi lisaks panustada, isegi kui see tähendab tulevikus tänasest madalamat pensionite ja palkade suhet. Tema hinnangul piisab esimesest sambast.

Nimelt leidis Endel Oja, et kuna palgad tõusevad loodetavasti kiiremini kui toodete/teenuste hinnad, ei peakski pension ehk olema neljakümne aasta pärast 40% tulevasest palgast, vaid pensionärid võiksid hakkama saada ka väiksemate summadega. Oja arvates  on see vastuvõetav, kuna ta usub, et „kui keskmine palk on Eestis 5000 eurot, siis sai ei maksa poes palju rohkem kui täna…“. Samas jäi arusaamatuks, milline mõju on tema mudelis ca 75 000 – 100 000 töötaja kadumisel tööjõuturult 10-20 aasta pärast. Eestis on täna iga saja tööealise kohta 27 pensioniealist (aastal 2000 oli neid näiteks 22). See tähendab, et neli tööealist peavad üleval üht pensionäri. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi on meil juba kahekümne aasta pärast (aastal 2040) iga saja tööealise kohta 47 pensioniealist (iga pensioniealise kohta vaid kaks tööealist). Isegi, kui palgad tõusevad, jääb palgasaajaid oluliselt vähemaks ning pensioniealiste inimeste arv kasvab drastiliselt.

Investeerimisest eraisikuna vs fondijuhina

Väga tuliselt vaieldi inimeste vabatahtliku valmisoleku ja võimekuse üle ise säästetud vahendeid investeerida. Viimases küsimuses leidis küll Nestori poolt äramärkimist, et üldiselt on Rootsi pensionikogujad, kes on oma pensioniraha investeerimiseks varade portfelle ise kokku pannud ja hallanud (kuna sealne süsteem selliseid võimalusi pakub), saanud kehvemat tootlust kui suurte fondide vahendusel investeerijad. Mitmed osalenud nentisid, et paremat tulemust annab siiski professionaalsete fondihaldurite abi kasutamine, kui iseseisev investeerimine inimeste poolt, kel puudub vastava valdkonna kogemus ja teadmine. Rain Lõhmus LHVst kõneles selle väite illustreerimiseks ka LHV kliendiuuringust, mille kohaselt suur osa aktiivsetest omal käel investeerinutest on pikaajaliselt raha hoopis kaotanud.

Ühine arusaam kogumispensioni väljamaksete osas

Üsna üksmeelselt leidsid debateerijad, et seal on tõsiseid vajakajäämisi, mille tulemusena on hetkel väljamaksete pakkujaid väga vähe ja teenust pakutakse tingimustel, mis ei ole tingimata koguja huvides. Üksmeelselt leiti ka, et seadusandjal on kindlasti võimalusi olukorra parandamiseks.

Ekspert Mart Jesse Kindlustusseltside Liidust tõi välja, et riik võiks igal aastal anda inimesele ülevaate, milline pension teda tulevikus prognooside järgi ees ootab, siis kasvaks inimeste huvi ja side selle teemaga. Ka peaks arvestama rahvastiku kasvava mobiilsusega ja seetõttu mõtlema selle peale, kuidas tänased riigist riiki tööle rändajad tulevikus pensioni saada võiksid. Tuleb olla nõus Jessega, et inimeste teadlikkus oma pensionifondide varadest ja tootlusest on väga madal. Palju enam annab ja tuleb riigil ära teha selleks, et inimestel oleks lihtne aru saada, kuidas nende pensioni investeeringud toimivad, seda nii võrdluses Eestis pakutavate pensionifondide, kui ka erinevate varaklasside indeksitega ning milline on tema oodatav pension juhul, kui jätkatakse valitud investeerimisstrateegiaga.

Nii Alamäe, Sutt kui ka publikust sõna võtnud inimesed mainisid, et täiendava võimalusena võiks kaaluda kinnisvarapensionit (reverse mortgage), mis jäi kõlama ka moderaatorite kokkuvõttes.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks soovin rõhutada, et komplekssetele ja pikaajalistele probleemidele ei ole lihtsaid ja lühiajalisi lahendusi. Kui poliitikud soovivad pensionisüsteemi teha vabatahtlikuks, siis mis probleemi me tegelikult lahendame? Kas madalaid tootluseid või riigi sekkumist pensioniks säästmisel? Ning kas kõigil meil on kindlus, et pakutud lahendused ka pikaajaliselt töötavad?

Pensionisüsteemi suhtes tehtavad otsused mõjutavad meie elu mitme järgneva kümnendi vältel. Küsimus ei ole ainult pensionite suuruses, vaid selles, kas riik suudab anda oma inimestele kindlustunde, et nende majanduslik tulevik on Eestis turvaline ka pärast aktiivse tööea lõppu.

Olemasoleva ja toimiva pensionisüsteemi lõhkumise asemel soovitab FinanceEstonia otsida võimalusi pensionisüsteemi täiendava erasektori rahastuse kaasamiseks (nt tööandja pension, täiendavate maksete võimalus), inimeste valikute suurendamist olemasoleva pensionisüsteemi raamides ning parandada oluliselt pensionisüsteemi aruandlust.