FinanceEstonia 10 | Esimene juhatuse esimees Priit Põldoja: Ega meid alguses keegi väga tõsiselt ei võtnud

Alustame FinanceEstonia 10. tegevusaasta puhul intervjuude sarjaga, kus räägime terve aasta jooksul endiste ja ka praeguse juhatuse esimeestega FinanceEstonia minevikust, olevikust ja sellest, kuhu võiks järgmised kümme aastat meid viia. Esimeses intervjuus räägib Priit Põldoja ära FinanceEstonia asutamise loo. Sellest, kust ja kellel sündis idee FinanceEstonia asutamiseks ning millised olid esimesed ülesanded, mille kallal tegutsema hakati.

Alustame FinanceEstonia 10. tegevusaasta puhul intervjuude sarjaga, kus räägime terve aasta jooksul endiste ja ka praeguse juhatuse esimeestega FinanceEstonia minevikust, olevikust ja sellest, kuhu võiks järgmised kümme aastat meid viia. Esimeses intervjuus räägib Priit Põldoja ära FinanceEstonia asutamise loo. Sellest, kust ja kellel sündis idee FinanceEstonia asutamiseks ning millised olid esimesed ülesanded, mille kallal tegutsema hakati. 

Keda huvitab, siis kaevasime ajalooarhiivist välja pressiteate FinanceEstonia asutamise kohta, mis Ärilehes 2011. aastal avaldatud sai.

Mis hinde sa FinanceEstoniale kümne aasta eest annaksid?

Ma paneks viie väikese miinusega.

Miks nii?

Tol hetkel tegutses veel Arengufond, mille juures ma ise ka tegutsesin. Ott Pärna alustas seal initsiatiiviga, millest sündisid välja lisaks meile veel sellised tegijad nagu MedicineEstonia, LogisticsEstonia ja neid oli veelgi. Minu teada oleme me ainukesed, kes pole tänaseks mitte ainult ellu jäänud, vaid on alive and kicking

See on suur asi tulla finantskriisi järel välja sellise ambitsioonika plaani ja sooviga arendada edasi fintech-ökosüsteemi, finantsteenuste eksporti ja kohalikke kapitaliturge. Aga kümme aastat hiljem tegutseme me endiselt ja meil on ligi sada liiget. See näitab elujõulisust.

Sa ütlesid viis miinusega. Mis puudu jääb?

Ma arvan, et alati saab teha paremini. Kõik FinanceEstonia juhid on olnud töökad ja vedanud seda organisatsiooni hästi. Ega me oleme ju tegutsenud ikka väga õhukeste ressurssidega rahaliselt. Meil on üks tegevinimene ja Anu on FinanceEstoniat viimased aastad suurepäraselt vedanud. Kui midagi välja tuua, siis võib-olla natukene suurem institutsionaliseeritus aitaks seda asja veelgi paremini teha.

Sa oled FinanceEstonia juures olnud päris algusest peale. Räägi, kuidas 2011 see FinanceEstonia loomine ikkagi käis? Ma arvan, et paljud seda ei tea või ei mäleta.

Arengufondil oli olemas finantseering, et selline asi käima lükata. See võis olla miljon krooni või siis 64 tuhat eurot. Ott Pärna oli see, kes seda protsessi väga suures osas vedas ja kuna ma olin Arengufondi juures olemas, siis ma võtsin sellest ideest kohe vedu. 

Ma olin samal ajal oma startup-i loomas ja nägin, kui raske on tegelikult ühel finantsettevõttel Eestis tegevust alustada, kapitalile ligi pääseda ja rahvusvahelist kasvu siit turult vedama hakata. Ma olin olnud pikalt pankur, aga startup-i luues nägin ma vajadust luua kõrvale midagi tolleks hetkeks pisut stagneerunud Pangaliidule. Ja see ambitsioon või fookus pidi olema midagi muud, sest pangad olid sel ajal enamasti Skandinaavia omanduses ja kohalik kapitaliturg praktiliselt olematu.

Nii, et Arengufondist sai kõik alguse?

Jah. Seal oli tehtud mingisugune seireuuring, mille tulemusena järeldati, et Eestis võiks finantssektorit proovida klastrina vedada ja arendada. Kuigi ega meid alguses loomulikult keegi väga tõsiselt ei võtnud.

Miks nii?

Alguses olime ikka väga väikesed ja esindasime mikroskoopilist osa Eesti finantsturust. Meil oli rohkem ambitsioon ja suund, aga tegusid ja tegijaid ette näidata oli suht vähe. Aga töögruppide eesotsas olid meil teravad inimesed ja nii selle asja vaikselt käivitasime.

Mainisid Arengufondi rahastust klastri käimatõmbamisel. Tuli asutajatel omast taskust ka stardikapitali välja käia?

Rahastuse moodustasid tol ajal Arengufond ja väikene liikmemaks. Idee ja soov oli, et see saaks liikmete poolt finantseeritud. Mingi aja saime riigituge ka, aga tänaseks oleme sajaprotsendiliselt liikmete finantseeritud, mis on muidugi omaette märkimisväärne saavutus.

Kes nime välja mõtles? On selle taga ka mõni lugu?

Keegi ei arutanud kunagi nime üle. See tuli Arengufondist kõigile klastritele kaasa. See kõik oli üks pakett, mis sündis Arengufondi uurimistööst ning millele pandi väikene investeering taha. Nüüd ta elab.

Sinu kanda on FinanceEstonia esimese juhatuse esimehe auväärne tiitel. Kuidas te selle omavahel paika panite? Demokraatlikud valimised?

Mulle tehti see ettepanek. Ma olin üks väheseid, kes oli panganduse taustaga. 

Asutasite tollase Pangaliidu kõrvale finantssektori esindusorganisatsiooni, aga ikkagi oli pangandus määrav?

Pangandus on tänaseni kõige olulisem osa sellest sektorist. Tänaseks on õnneks FinanceEstonial ja Pangaliidul hea koostöö. See ei olnud aastaid alguses nii. Ma  arvan, et praeguseks on mõlemal oluline mõju kujundamaks Eesti majandusruumi ja finantssektorit.

FinanceEstonia sai loodud. Mis edasi? Mis argumentidega te liikmeid otsima hakkasite?

Eks panustasime asutajate kontaktidele, et liikmeid leida. Põhiargument oli ikka võimalus mõjutada seda keskkonda, kus me ise toimetame. Paljud väikesed ettevõtted nägid vajadust kapitaliturge elavdada ja pensioniraha tagasi Eestisse tuua. 

Tol hetkel oli seis väga kurb, ma arvan, et vaid 5-6% pensionirahast investeeriti siia ja kapitalile oli väga keeruline ligi pääseda. Küsimus ei olnud ainult finantssektoris – ligipääs kapitalile on ülioluline kogu majanduse arengule. Teine oluline pool oli, et institutsionaalseid investoreid hakkaks rohkem juurde tekkima. Need, kes olid nuusutada saanud 90ndate buumi, mõtlesid, et kas olukord jääbki nii varjusurma tiksuma. Üldine arvamus oli, et see ei ole hea mitte ainult sektorile, vaid ka Eesti majandusele. Täna on sektor oluliselt mitmekesisem. Meil on fonde ja haldureid juurde tekkinud, ligipääs kapitalile oluliselt paranenud. 

Me ei vastandanud end pankadele ega tee seda siiani. Tahtsime luua end ja kasvatada finantssektorit nende kõrvale. 

Mil määral alguses seatud eesmärgid sinu hinnangul praeguseks täitunud on?

Ega ma nii täpselt ei mäleta, mis meie eesmärgid olid. Meil oli tol hetkel kolmeks aastaks rahastus olemas ja lootus oli, et me jääme ellu ning saame piisavalt palju liikmeid, et teemat edasi ajada.

Meil oli kaks põhilist suunda. Üks oli kapitaliturud, kus me üritasime saada riiki nii kaugele, et ta viiks teatud ettevõtted börsile ja et pensioniraha tuleks rohkem Eestisse. Teine suund oli mõelda, kuidas arendada Eesti finantssektorit tervikuna ja suurendada sektori eksporti. Kümne aasta jooksul on päris palju ettevõtteid juurde tekkinud, mis on päris unikaalne. Kui meie (Inbank) alustasime 2010, siis oli finantsettevõtte asutamine pigem haruldus. Täna see kindlasti nii ei ole.

Kümme aastat hiljem on palju ära tehtud. On sel teel ebaõnnestumisi ka olnud sinu hinnangul? Midagi, mis võiks olemata olla?

Kindlasti on, ammusest ajast ei tule meelde. Aga viimane on kindlasti see, et me ei suutnud pensionireformi ära hoida. Eestis oli just grupp tugevaid institutsionaalseid investoreid tekkimas pensionifondide näol. Hetkel on ebamäärasust palju ja kahjuks on liiga suur hulk inimesi ka oma pensionivara rahaks tegemas. Pikaajaline kapital on Eesti arenguks ülioluline.

Aga vastupidi? Suurimad töövõidud?

Ma leian, et FinanceEstonia roll on luua platvorm selleks, et aidata keskkonnal õitseda. Edu loovad ettevõtted aga ise. Kõige tähtsam on see, mida me kõik liikmetena oma ettevõtetega teeme. Kui näeme, et Eesti keskkond, milles me tegutseme, ei ole samal tasemel mõne muu kohaga Euroopas või maailmas, siis proovime sellest märku anda. Võtmekoht on selles, et siin oleks hea koht ettevõtlusega tegelemiseks. Seetõttu ma ei tähtsustaks siin ka FinanceEstonia rolli liialt üle.

FinanceEstonia näol on hea, et kümne aastaga on tekkinud väga oluline sektorit esindav hääl, kes saab olla partneriks riigile. Seda on väga raske teha, kui sa võtad pundi sektori ettevõtteid kokku, sest siis mõtlevad kõik, et sa oled omakasupüüdlik. FinanceEstonia katab tänaseks väga laia spektrit, mistõttu on ta palju holistilisem ja seeläbi ka tugevam ja tõsiselt võetavam.

Milline võiks FinanceEstonia olla kümne aasta pärast?

Meist (Inbank) on tänaseks saanud pank. Kui ma olin juhatuse esimees, siis me olime järelmaksu ettevõte (Cofi). Ma näen, et kümne aasta pärast võiks meil olla veel ühtsem finantssektori löögirusikas, mis seisab selle eest, et Eesti oleks hea koht finantssektori ettevõtetele, Eestisse tuleks kapitali juurde ja me oleksime atraktiivne töökeskkond talendile. See on see mandaat, millega edasi minna.

FinanceEstonia üks väga tugev osa, mida ma enne ei maininud, on liikmete panus sellesse organisatsiooni. Ma loodan, et järgmise kümne aastaga saaks natukene suurendada administratiivset võimekust, mis aitaks seda tehtud tööd veelgi rohkem võimendada.

Mida soovid FinanceEstoniale sünnipäevaks?

Palju õnne! Oleme saanud teismeliseks. Õpime ja areneme edasi!