POLIITIKASOOVITUSED / Aare Tammemäe: riik võiks pakkuda aktiivsemalt erinevaid finantsinstrumente

Eesti ettevõtete kindlustunde tõstmiseks tuleb ellu viia teadlikke ja järjekindlaid samme. Uurisime FinanceEstonia kapitaliturgude töörühma juhilt Aare Tammemäelt, millised on meie kapitalituru suurimad väljakutsed ning kuidas tagada ettevõtetele võimalikult hea ligipääs kohalikule- ja väliskapitalile.

Eesti ettevõtete kindlustunde tõstmiseks tuleb ellu viia teadlikke ja järjekindlaid samme. Uurisime FinanceEstonia kapitaliturgude töörühma juhilt Aare Tammemäelt, millised on meie kapitalituru suurimad väljakutsed ning kuidas tagada ettevõtetele võimalikult hea ligipääs kohalikule- ja väliskapitalile.

Milline on hetkel Eesti ettevõtete ligipääs kohalikule- ja väliskapitalile?

Kohalik kapitaliturg toimib pangaväliselt ning võimaldab investoritel investeerida otse ettevõtetesse läbi võlakirjade või omakapitali ehk näiteks börsi kaudu. Oluline on hoida tagatud nii väliskapitali juurdevool, aga ka kohaliku kapitali kättesaadavus ja toimimine. Endiselt kuuluvad Eesti kapitaliturud suuruselt väiksemate sekka Euroopa Liidus. Kui veel 2021. aastal oli tulenevalt positiivsetest majanduse väljavaadetest kapitalile ligipääs üldiselt päris hea, siis tänaseks on kapitali kättesaadavus oluliselt kehvemaks muutunud. Seda on peamiselt mõjutanud Venemaa sõda Ukrainas ning makromajanduse pildi halvenemine.

Kohalikule turule ja investoritele suunatud võlakirjade emissioonide maht oli 2021. aastal veidi üle ühe miljardi euro. Seda oli kolm korda rohkem kui aasta enne seda. Tänavu on oktoobri alguse seisuga emiteeritud kokku ca 660 miljoni euro väärtuses võlakirju, mis on arvestatav summa. Börsi võlakirjade põhi- ja First Northi nimekirjas on 42 ettevõtete võlakirja, mis on kõigi aegade rekord. Lisaks veel Läti ja Leedu valitsuse võlakirjad, mida on lisaks veel 24 erinevat emissiooni.

Eelmine aasta oli hea ka neile ettevõtetele, kes kaasasid avalikult aktsiakapitali. Nasdaq Balti börsi kaudu tehti üheksa aktsiate esmaemissiooni, millest suurim oli Enefit Greeni 175 miljoni euro suurune emissioon, milles osales ca 60 000 investorit. Täna on Nasdaqi põhi- ja First North aktsianimekirjas 55 instrumenti – kunagi varem pole neid nii palju olnud. See tähendab varasemaga võrreldes ühtlasi seda, et börs on muutunud oluliselt laiapõhjalisemaks.

Siiski tuleks täpsustada, et eelmine aasta oli kapitali kaasamise mõttes pigem erandlik. Praeguseks on olukord pöördunud ning mitmed tegurid on pärssimas ettevõtete võimet kaasata kapitali pangaväliselt ja kohalike kapitaliturgude kaudu:

  • Ettevõtjate kindlustunne on vähenenud, sisendihinnad kasvavad ning intressimäärade jätkuv tõus tekitab ettevõtjates ja turgudel aina rohkem ebakindlust.
  • Venemaa jätkuv sõda Ukrainas on kapitaliturgudelt peletanud välisinvestorid.
  • Eestis on vähe tugevaid ja pikaajalise vaatega nn kohalikke (nurgakivi) investoreid, kes saaksid pakkuda kasvukapitali oma- või võlakapitali vormis ning tõmbaksid kaasa ja julgustaksid ka teisi erainvestoreid. Ehk puudu on investoritest, kes omaksid pikaajalist vaadet, olles ettevõtete kõrval nii parematel kui ka halvematel aegadel. Pensioni teise sama reformi tulemusel lahkus pensionisüsteemist 200 000 investorit ning ligi kaks miljardit eurot. Sellega vähenes oluliselt ka suurte institutsionaalsete investorite huvi ja soov investeerida Eesti ettevõtetesse aktsiate või võlakirjade vormis.
  • Euroopas laiemalt on samuti kapitali kättesaadavus vähenenud. Eesti ettevõtted, kes loodavad välisturgudelt eelkõige võlakapitali vormis raha kaasata, on keerulises olukorras. Euroopa mõttes väiksemate ja kõrgema riskiga ettevõtete (high-yield) võlakirjade osakaal on Euroopa kõikidest emissioonidest kukkunud viie protsendini, olles veel enne sõda kahekümne protsendi juures. Euroopa investorid eelistavad suuremaid ja investeerimisreitinguga võlakirju.

Kokkuvõttes on Eesti ettevõtete ligipääs kapitalile nii kodumaal kui ka välismaal muutunud veel aasta taguse ajaga võrreldes kindlasti halvemaks.

Millised ja miks on praegu Eesti kapitalituru kolm suurimat väljakutset?

Väljakutsed on kahesuguseid: Eesti välised ning Eesti spetsiifilised. Välised on makromajanduslikud ning seotud täna peamiselt sõjategevusega Ukrainas. Eesti spetsiifiliste osas tooksin esimese väljakutsena välja selle, et kapitaliturud on endiselt õhukesed ning vajavad tugevamaid institutsionaalsete investorite gruppe. Tavapäraselt on kohalikud pensionifondid suurimad investorid kohalikel turgudel, aga Eestis see nii ei ole, sest teise samba reformiga on pensionifondide isu kohalike instrumentide järele oluliselt vähenenud.

Teiseks väljakutseks on soov näha riigipoolset aktiivsemat finantsinstrumentide pakkumist ehk riigiettevõtete võlakirjade avalikke pakkumisi ja noteerimisi: Läti ja Leedu riigiettevõtted on regulaarsed kapitali hankijad läbi kohalike turgude. Näiteks 2022. aastal Lätist Latvenergo ning Leedust võrguettevõte EPSO-G, riiklik investeerimisfond VIKA jt.

Kolmas väljakutse on üldise ülereguleerituse ja halduskoormuse tase ning riigi soovimatus soodustada mingilgi moel ettevõtete kapitaliturule minekut. Erinevad regulatsioonid nagu prospektitaseme liiga madal määr või krediidiandjate reklaamipiirangud ning suur halduskoormus klienditundmise põhimõtete rakendamisel pärsivad väiksematel ja ka keskmise suurusega ettevõtetel kapitalituru kaudu finantseerimise kaasamist. Samuti puudub riigil täna igasugune huvi noteerimisega seotud otsekulude osaliseks hüvitamiseks väikeettevõtetele. Lätis ja Leedus on vastavad meetmed olemas, nii kasutas näiteks Indexo vastavaid meetmeid oma edukalt läbi viidud IPO ettevalmistusel. Üldiselt peaks riik seisma selle eest, et kapitaliturg oleks võimalikult kättesaadav ka väiksematele ettevõtetele ja investoritele ning see oleks nii instrumentide kui ka investorite poolest võimalikult mitmekesine.

Kuidas meelitada kapitaliturule rohkem pikaajalise vaatega investoreid?

Kui räägime pensionifondidest, siis peaks ära tegema pensionisüsteemi vabatahtliku lisavahendite kaasamise tööandjate ja töötajate poolt. Et tööandjatel oleks võimalik pakkuda vabatahtlikku pensioni, mis eeldab maksumuudatusi. Oluline on ka samm, mis võimaldab töötajatel ise oma brutopalgast rohkem maksta kui praegune kaks protsenti. See võimaldaks vähemalt teoorias pensionisüsteemi rahastust tugevdada ning annaks pikaajalistele investoritele nagu pensionifondid kindlustunnet juurde, et riigil on pikaajaline strateegia, mis sisaldab ka kapitaliturgude vaadet.

Mis sammud tuleks astuda, et riigile kuuluvad äriühingud kohalikule börsile tuleksid?

Riigile kuuluvad äriühingud võiksid kaasata nii oma- kui ka võlakapitali kohalike turgude kaudu. Selleks on vaja selgeid suuniseid aktsionärilt, et finantseerimise kaasamisel arvestatakse pangalaenude kõrval alati ka kapitalituru võimalustega ning et riigiettevõtted omaksid erinevaid finantseerimise kanaleid. Tavaliselt on riigi äriühingute aktsionärideks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium.

Mis sammud tuleks astuda, et rohkem ettevõtteid otsustaks avalikult raha kaasata?

Riigipoolsed toetused noteerimisega seotud otsekulude osaliseks hüvitamiseks, mida on teinud nii Läti kui ka Leedu. Samuti võiks KredExi ja EASi ühendamisel tekkinud Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus võtta tugevama positsiooni kapitaliturgude toetamise osas. Näiteks võiks luua turutingimustel võlakirjadesse investeeriva fondi ning laiendada garantiiskeeme ettevõtete võlakirjadele ja krediidiandjate poolt välja antud väikeettevõtete laenudele. 

Mis on üks konkreetne asi, mida riik peaks kindlasti kapitalituru seisukohalt ära tegema?

Kui ainult ühte nimetada, siis sooviks näha rohkem finantsinstrumentide pakkumist riigi poolt. Rohkem riigi äriühingutega seotud omakapitali kui ka võlakapitali finantsinstrumente.